Minu lugu
Sa oled saavutanud palju.
Aga miks on seesama tunne ikka alles?
"9-aastasena sain aru, et kuna mul olid bioloogilised vanemad, ei võeta mind lastekodusse. Ja nii hakkasingi õppima ellujäämise kunsti — kuidas olla tubli, kuidas mitte koormata, kuidas mitte tunda."
Tead seda tunnet — väljast on kõik korras, aga seest on mingi vaikus, mis peaks olema rahulolu, kuid ei ole. Ma tean seda täpselt. Mitte raamatutest. Mitte koolituselt.
35 aastat valu eri kujudes — hirm, ärevus, lein, haigused, depressioon, süütunne. Lapsena õppisin ellujäämise kunsti. Kuidas olla tubli. Kuidas mitte koormata. Ja uskuma, et minuga on midagi valesti.
Aastad läksid. Tuli "normaalne" elu — vastutus, suhted, lapsed, rollid. Kuskil vahepeal sai pidevast ärevusest ja depressioonist minu tavaline olek. Nii tavaline, et ma ei saanud enam arugi, et võiks olla teisiti.
Ma otsisin lahendusi. Lugesin. Analüüsisin. Käisin spetsialistide juures. Proovisin saada paremaks. Ja põrkasin ikka ja jälle sama sisemise tunde vastu.
Kuni ühel hetkel sain aru millestki, mis muutis kõik. Mind ei olnud vaja parandada. Mul oli vaja lõpetada oma loo rääkimine. Neil kannatustel oli turvaline koht — ma olin nendega samastunud.
Siis tuli teadmine: mul oli vaja lubada endal olla see, kes ma tegelikult olen. Võtta ennast vastu. Mõista, et ma olen olnud kogu aeg rohkem kui piisav.
Täna ma ei ela enam põgenemises. Elu ei ole muutunud ideaalseks. Aga ta on muutunud rahulikuks. Pehmemaks. Elusamaks.